Miskipärast on mul viimastel aastatel selline jama, et kui mingi imelik vaimline seisund peal on (tüdimus, igatsus, stress või krt-teab-mis-100 põhjust veel), siis ma tunnen kohe hirmsast loomevajadust. No et kirjutaks midagi või teeks või… Niimoodi ma kuus aastat tagasi oma akustilise kitarri otsagi maandusin, kui ühel kenal oktoobrikuisel ajal mõtlesin, et kuivõrd midagi teha ei ole, siis õpiks õige ajaviiteks kitarri mängima. Jah, laenasin Raidu käest tema vana, 1981. aasta väljalaskeaasta ja kirjaga “18 рублей”, kitarri (kutsusime teda hellitlevalt “Natiks”). Ja Janno käest laenasin akorditabeleid ja mingeid süldilugusid koos sõnade-akordidega. No ja nii ta läks… Tegelikult, kui lähemalt mõtlema hakata, siis ega ma nendel perioodidel suurt tattigi “loonud” ei ole- lihtsalt on faas peal olnud. Laiskusest rääkimata, sestap et inimene on ikka nii laisk, kui tal olla lastakse, eksole 
Najah, igatahes eile avastasin oma arvuti põhjatutest sodikaustadest üha faili, mis kandis nime “Kõige esimene”. Vaatasin kohe huviga üle, et mis kraam see selline on… Selgus, et see on minu 2003. aasta talvise “faasi” vili. Õppisin sel ajal vastu oma tahtmist Kõrgemas Sõjakoolis ja katus sõitis pidevalt nagu piirivalvekoeral. Ja mingil tegevusetul õhtul ma seal siis mõtlesin, et “Krt, sõjaväes on kõigi nende aastate jooksul ikka tohutult igatsugu sürri ja vähemsürri (aga enamasti ikkagi sürri) nalja saanud, oleks aeg kirjutada mingi lugude kogumik või raamat vms.” Ja mõtlesin siis, et teen loo sellest, kuidas üks tüüp aastal 1996 ajateenistusse läheb ja mida ta seal siis näeb ja mis kino seal saab. Jajaaa, tootmisjuhist sõber Andres hakkab praegu seda lugedes siin analüüsima, et kas sellise raamatu tootmisel ka potensiaali ja turgu oleks: usu mind, Andres- oleks ikka 
Vene sõjaväe kohta on paar raamatut tulnud, Eesti oma kohta pole keegi veel julgenud avaldada-kirjutada. No ma siis mõtlesin, et teeks ära Najah, igatahes- eile ma selle 3-leheküljelise käki leidsin, mille ma esimese õhinaga seal ühel õhtul kirja panin, rohkem ei ole viitsinud… Küll tuleb aeg! 
Igatahes, panen ta teile ka siia lugemiseks-kritiseerimiseks üles, kes kirjutamise asjus koostööd tahab, andke märku. Juhul, kui kodanik MC SÜLT peaks seda lugema, siis tea SÜLT, et ma sinu blogi põhjal võtaksin su heameelega kaasautoriks “KÕIGE ESIMENE”
Täiendus 31.oktoobrist: Kirjutasin sinna täna 1,5lk juurde ja uuendasin ka seal lingi all oleva faili ära…
H ütles,
30. okt 2007 kell 1:20 p.l.
Ei jõua ära oodata millal ilmub,sestap võiks olla tihedamalt imelikke vaimseid seisundeid !
kaseandu ütles,
30. okt 2007 kell 7:57 p.l.
Mäletan, kui me sinuga mõtisklesime, ehk oli see ühel meie “möödasõidul” või mõnel muul korral, vahet pole…Mõtisklesime, et küll meist kunagi suured mõtlejad saavad
..siin see aeg on! Mina ajan oma joru ja sinagi..
Ja ma juba usun, et toota oleks mõtet!! Mõned asjad meil lähevad ühte rada..üks ametitest on seda läinud ja ehk on veel meil kokkusattumusi olnd;. “Faasid” viivad edasi muide!! Mul väljenduvad need faasid samuti, aga vist erineval moel sinuga:)