Janke "Välgatused"

Ühel ilusal 1996.aasta juulikuu varahommikul magas reamees Ülu Kurkull kasarmus õndsat und. Oli öö vastu pühapäeva ja kuivõrd Ülu ei olnud linnaloale saanud, siis nägi ta üksjagu märga und. Ilmselt rähkles Pamela Anderson oma Baywatch kostüümis seal ringi ning rääkis muude imemiste ja asjade vahel päris ladusat eesti keelt. Keset kibedamat andmist tundis järsku Ülu, et erinevalt eelmistest märgadest öödest on täna see asi kuidagi teisem kuna keegi talle oma keharaskusega peale ronib ja midagi kõrva hingeldab. Ülu avas silmad ja tundis väga selgelt, et see, mida ta tunneb ei ole uni- keegi on tõepoolest tema voodis. Kuivõrd reamees Ülu ei olnud just kõige teravam pliiats karbis, siis ei tulnud talle hetkekski pähe mõte “ma olen ju kasarmus, kus ei tohiks olla ühtegi Pamela Andersoni, kas tõesti on keegi kamraadidest mulle otsa roninud?”. Aga mine tea, võib-olla oli Ülu ka hoopis teises liigas mängiv mees…

Igatahes, Ülu tegi silmad lahti ja hakkas kohe aktiivselt talle otsa roninud tegelast katsuma. Esimese hooga sattus käsi kohe kehaosale, millest Ülu järeldas, et see on täitsa kopsakas tükk rinda, mistõttu on tegu  naisterahvaga. Tundatu naisterahvas hakkas selle peale plikalikult kihistama ja hüüdis üle kasarmu: “Ей, Маша- мы приэхали!”. Selle peale tuli kasarmu otsas asuvast eesruumist keegi tütarlaps, kes pani kasarmus tule põlema ja hüüdis üle ruumi: “Ну как, ребятки- ебатса будем?”, mis ju maakeeli tähendab “Nah, vennikesed- kas vanainimeste asja ka teeme?”. Seepeale läks kasarmus sebimiseks kuna kõigil oli hämming: kell on 3.30 varahommikul, kuidas need kaks tšikki väeosa valvest mööda said ja üleüldse- mida kuradit nad siin teevad? Liiatigi- kasarmu uks on kohe korrapidaja ruumi vastas, mis juba omakorda teeb teoreetiliselt siia sisse saamise võimatuks.

Kasarmus oli sel hetkel ca 15 meest, kellest enamikul oli nendest vene tšikkidest savi, parema meelega oleks niisama edasi maganud. Nii et pange see kuradi tuli kustu, eksole. Aga siiski oli seal mõned asjalikumad tüübid ka, kes mõtlesid, et kui juba magavale sõdurile tšikk riista otsa on roninud, siis tuleb ikkagi asi ära ajada. Niisiis ronisidki kolm tüüpi tšikkide külje alla ja hakkasid uurima, et kuidas siis nägusad (üks sellise veinisõtkuja jalgade ja suure tagumiku, teine kivimurdja ülakeha ja üüratute rindadega) neitsid kaunil suvehommikul siia saivad ja mis äri nad ajavad. Selgus, et tegu on Tallinnast pärit libudega, kes on nõuks võtnud kõik Eesti Kaitseväe üksused läbi sõita ja niisama ajaviiteks sealsete sõduritega paar törtsu keppi teha. Ja kuna nad täna parasjagu selles N. nimelises Eesti linnas joomas olid, siis olidki nad otsusatnud ka siin selle pisiasja korda ajada. Taksoga sõitnud nad aia taha, roninud sealt kuidagiviisi üle ja hakanud kasarmuid inspekteerima. Esimene kasarmu olla lukus olnud, teine olla tühi olnud, aga vaat näe- siin paistavad väärikad jõmmid olevat, kellel selili magades kõigil telgid taeva poole püsti kumamas paistavad.

“No shit?” arvasid selle peale asjalised sõdurid ja pidasid isekeskis aru. Kaks tüüpi neist otsustasid, et “ei kurat- sellised libud paistavad paras vene rulett olevat ja mina oma riista sellisele mängulauale viskama ei hakka. Muidu on veel nii, et viskad oma riista sinna letti ja nädal hiljem vaatad, mida sa sealt siis võitsid…tripperi näiteks.” Üks tüüpidest (reamees Riistamets) arvas selle peale, et “sitta kah, jagubki mulle rohkem” ja hakkas mõtlema, kuhu libudega põrutama minna. Parimaks kandidaadiks tundus olevat ambulantsi tühi palat, aga sinna saamiseks pidi kuidagi üle riviplatsi hiilima nii, et kellelegi vahele ei jääks. Teostatav, aga riskantne.

Sel otsustaval hetkel kui reamees Riistamets oma erutust varjata püüdes sõjaplaani välja mõtles, lällasid vene libud mööda kasarmut ringi ja üritasid erinevatele tüüpidele voodisse ronida. Nende õnnetuseks oli tegu süütute maanoortest ajateenijatega, kes sellisele otserünnakule kuidagi reageerida ei osanud ja neidsinatseid rünnakuid valjude eestikeelsete roppustega tõrjuda üritasid. Selle kära peale astus kasarmusse ajateenijast korrapidaja abi, kes lõpuks oli märganud, et miskit tema valvataval teeritooriumil lahti on. Selgus, et väeosa korrapidajaohvitseril olevat puhkeaeg ja ta magavat…. Aga jah, niipea kui kapral Peek kasarmusse astus, lendasid libud talle peale nagu kärbsed sitale. Värske liha ju ikkagi. Kapral Peek oli sellisest lähenemisviisist ilmselgelt hämmingus, mistõttu ei tulnud tema suust esiotsa muud kui: “Ok-ok-ok-ok-sa-kurat-küll!.” Lõpuks kogus ta end otsustavalt ja nõudis valju artikuleeritud kõneviisi kasutades (mida mõnikord ka karjumiseks nimetatakse) aru, et mida perset siin toimumas on. Nah, mõni mees ei tunne tasuta saadavat keppi ka siis vist ära kui talle jalgevahega näo peale istutakse…

Reamees Riistamets oli selleks hetkeks jõudnud äratundmisele edasiste plaanide osas ja ta asus kapral Peeki moosima, et see teda ilma jama tekitamata ambulantsi laseks. Peek ei olnud nõus sellisele jämedale korrarikkumisele alla kirjutama. Nii nad seal siis vaidlesid. Sel ajal libud käratsesid mööda kasarmut nagu kari jooksuajal küla peal olevaid kasse. Terve see jura viskas lõpuks magada üritaval reamees Karul (keda tema 2-meetrise kasvu pärast Koljatiks hüüti) filtri paska täis ja ta tõusis midagi ütlemata üles. Läks ja võttis mõlemal libul natist kinni, vedas nad väisukse juurde ja viskas tuimalt välja. Libud ei olnud sellise käitumisviisiga ilmselgelt rahul ja nad hakkasid seal kajakate moodi lõugama ja ringi lendama. Koljatil viskas see tegevus veel rohkem filtri paska täis ja ta hari läks veelgi punasemaks. Ta ütles korrapidaja abi Peek`ile: “Tee see kuradi värav lahti, ma viskan need raisad välja!”. Na mis sai Peek`il selle vastu olla- mõeldud ja osavalt tehtud.

Sel ajal kui libud ümber väosa piirdeid ringi lendama hakkasid astus Koljat kasarmusse, ütles üle ruumi: “Aitab raisk küll, nüüd panen tule kustu ja tai pohh kui keegi midagi iitsatab…!” Peale nimetatud tegevuse lõppu läks ja keeras oma voodisse pikali. Umbes 10 minutit hiljem kui ta just unne oli vajumas, kuulis ta reamees Riistametsa solvunud häält ütlemas: “Sa Koljat oled ikka hea munn, rikkusid mul praegu kindla kepi ära…”

NB! Käesolev lugu on Janke poolt välja mõeldud ja ei ole tegelikkuses kunagi aset leidnud. Kõik tegelased ja sündmused on välja mõeldud ja kõik sarnasused tegeliku eluga on tahtlikud. Jeah, nagu ikka…