Janke "Välgatused"

…kõik algab raamatu valikust. Mõnest raamatust oled sa juba tükk aega oma sõpradelt ja tuttavatelt head kuulnud. Mõnest raamatust räägitakse igas kuradima seltskonnas, kus sa käid, nii, et jutustajal silmad peas vaimustusest põlevad. Lõpuks, kui sa mõne aja pärast selle raamatu ka ise kätte oled saanud ja seda erutusest värisevate kätega lappad… siis võib juhtuda, et saad tohutu pettumuse osaliseks.  Eih, egas raamatul viga ju ei ole, hea raamat…aga oleks selle suure tuututamise peale nagu enamat oodanud. Karda päeva, mil sul millegi üle viriseda ei ole, eks?

Raamatu valik on keeruline teadus, nõrgemad mehed sellega korralikult hakkama ei saagi. Proovivad ühte ja sirvivad teist, aga alati jääb midagi justku puudu. Sakslastel on vanasõna “Kellel on valik, sellel on piin” ja siinkohal tundub see päris asjakohane olevat. On ju võimalus valida kaane järgi: kes valib kaane kirevuse, mõjuka hüüdlause, kaane materjali või kurat-teab-mille järgi. Samas on võimalik valida ka raamatu kaalu järgi: mõnele näiteks meeldivad paksud raamatud. Nah, sellised tellised…. Neil on selle seisukoha kaitseks kohe varrukast ka lause “Kurat, raamatut lugedes tahan ma, et käe all midagi ikka katsuda ka oleks” võtta. Teistele meestele meeldivad jällegi sellised õhukesed raamatud- nemad toekaid raamatuid ei salli ja et poliitkorrektselt ennast välja vabandada, kasutavad nad vabandust “Eee… teadsa, mul pole eriti raamatute lugemiseks aega, seepärast on neid õhukesi hea ja kiire lugeda…”. On veel kolmas sort mehi, kellel on raamatute kaalust savi ja nemad üritavad miskipärast raamatut tema sisu järgi valida. Kui esimesed kaks tüüpi saavad raamatu valimisega kiiremini hakkama, siis kolmandatel läheb aega. Neil on vaja ilmtingimata raamatut pikemalt lehitseda, lugeda törts siit ja teine sealt… Ja kui huvi tundub pakkuvat, siis kannatab ära võtta. Muidugi,  on veel üks sort mehi, kes raamatuid ei loegi. Neile meeldib selline “maskuliinsem” lugemine… liibuvates kostüümides koomiksikangelased ning vuntside ja nahksonidega rallisõitjad autoajakirjades.

Raamatute sisu on erinev. Siinkohal tasub muidugi silmas pidada, et jälle kord tulevad mängu maitse-eelistused. Samas ei tasu arvata, et mida ilusamate kaantega raamat, seda tummisem sisu. Kogenud raamatusõbrad teavad, et palju ilusaid pilte ja vähe asjalikku juttu võib ju esiotsa tore olla, aga paraku jagub sellist raamatut lühikeseks ajaks… Mis teha, kui sisu ei ole, siis kaua sa neid pilte ikka vahtida jõuda, eks? Samas on ka laialt levinud eksiarvamus, et kui on paks raamat, siis sisaldab see ilmtingimata ainult häid ning mõtlemapanevaid arvamusi jms. Selle väite autorid kinitavad miskipärast oma arvamust lausega “Nah, paksu raamatut harva keegi kätte võtab, seetõttu on ta alati valmis endast 100% andma”. Jeah… looda sa! Kindlasti oled sa lugenud paksu raamatut, mis on otsast lõpuni öökima-ajavat joga nii täis, et kes selle kohusetundest lõpuni on jõudnud lugeda, keskendub edaspidi ainult pildiraamatutele. Seega kokkuvõtteks: hea raamat peaks olema selline, kus kõik erinevad peatükid on omavahel kenasti kooskõlas lugeda on mõnus ja vaimu värskendav ja mis kõige tähtsam- peale raamatu lugemist kõib ta sinuga veel tükk aega mõtteis kaasas. Ja seda positiivses mõttes.

Raamatuid on võimalik hankida mitmest kohast. Üsna levinud on raamatu ajutine tarbimine puhvetites, kus neid veiniampsu kõrvale sirvida saab. Enamasti minnakse ikka seda teed, et kui raamat juba hangitakse, siis ikka koju ja endale. Miskipärast on paljude meessoost raamatusõprade peas siiski valitsemas selline mõte:  “Raamatute lugemine on ju tore ja südantliigutav, aga (sest alati on ju kusagil “aga”)- kaua sa ikka ühte raamatut lugeda jõuad…. eriti, kui linnas on raamatukogu!.

Ehk pakuvad huvi ka lood:

Noh, kui naisi just autodega võrrelda, siis…

Noh, kui tsiklimehi just lindudega võrrelda, siis…

Noh, kui naisi just õllega võrrelda, siis…

Pilt asub SIIN.