Sõduri leidlikkus on üks ütlemata müstiline nähtus. Sõjaväes ei jää vahendite puudumise tõttu kunagi midagi tegemata kui on olemas kasvõi üksainus universaalne vahend- sõdur. Tahate veoautost tanki teha, aga ei ole nii autot kui ka muid vahendeid? Palun väga- kas raske- või kergtank? On vaja ilma naelu, laudu, haamreid jms kraami omamata õppusel välipeldik teha? Milles küsimus: kas prill-lauaga või ilma? Jaah, üsna tavaline on siinkohal muidugi ka see, et ega siis sõdur käsku saades veel ei tea, millist suurt leidlikkust ta omab- seda ütleb talle tema Väike Võll. Nii ongi tavaline umbes taoline vestlus sõduri ja ülema vahel:
Ülem (kes tahab samaaegselt aega ja ruumi ühendada): “Sõdur, võtke ja kaevake siit kuni lõunani!”
Sõdur (kes üritab selle lausega ülesandest ära viilida): “Hr. Väike Võll, kahjuks ei saa seda ülesannet täita- labidaid ju ei ole?”
Ülem (kellel on poohui, kuidas tehakse, peaasi, et ära tehakse): “Kahjuks meil labidaid ei ole jah, aga milles küsimus- kasutage sõduri leidlikkust. Igatahes, on vaja, et siit kuni lõunani kaevatud saaks.”
Sõdur (omaette mõttes serbo-horvaadikeelseid roppusi loopides): “Just nii, hr. Väike Võll!”
Niiviisi lahendatakse sõjaväes kõik tekkinud probleemid. Mida kogenum on sõdur, seda leidlikum ta on. Näiteks: päevi näinud sõdur teab une pealt, et “ei ole varustust, mida parandada ei anna-järelikult on liiga vähe teipi!”. Samuti teavad kogenud Võllid, et kui tegu on päevi näinud ja kogenud sõduriga, siis võib ta teinekord liialt leidlik olla. Siinkohal meenutabki päevi näinud Võll alljärgnevat lugu (mida silmas pidades ta alati sõdurist veelgi leidlikum olla üritab):
Pandud kord sõdur kartserisse ja antud talle trenni tegemiseks kolm 32-kilogrammist sangpommi. Kartser nagu kartser ikka- 1,5m lai ja 2,5m pikk- ilma akendeta ja suure rauduksega. Kui Võll kahe tunni pärast kontrollima tulnud, mida sõdur teeb, näinud ta, et üks sangpomm on kadunud ja teine on katki. Küsimise peale sai ta vastuseks ehtsõdurliku “aga mulle antigi kaks katkist sangpommi, ühe jõudsin juba korda teha.” 
“Vana Sõjaratsu” lugusid võid leida veel ka siit:
Eesti Kaitseväe legendid I osa
Eesti Kaitseväe legendid II osa
Eesti Kaitseväe legendid III osa
Eesti Kaitseväe legendid IV osa
Väsinud sõdur, taburet ja soojad kotletid
Kaks vene libu ja vallutatud väeosa
Pildi leiad SIIT.
Ülu Kurkullil tuli pilt tuli ette hetkel kui ta peaga vastu tänaval olevat elektriposti põrkas. Ta vaarus selle peale paar sammu tagasi ja kukkus asfaldile pikali. Kui ta ennast sealt üles ajas, siis ei jõudnud esimese hooga tema alkoholist läbi imbunud ajusse pärale see, kus ja millistel asjaoludel ta parasjagu on. Teise hooga jõudis tema närvisüsteemi kaudu kohale valu, mis oli tekkinud sellest vastu posti tormamisest. Ülu tõusis asfaldilt püsti, vaatas posti, seejärel silmitses ümbrust ja nähes paarkümmend meetrit eemal bussipeatust, otsustas minna ja selle pingile istudes end nö. “maastikul paika panna”.
Peale kasarmus toimunud loendust, mis lõppes kuskil 20.50 paiku, kästi meil joped selga panna ja kasarmu ette ennast rivvi säädida. Kui see tehtud, tuli jaoülem Vägi rivi ette ja ütles, et nüüd läheme väeosa õhtusele rivistusele. Seepeale tõstis minust kaks rida eespool olev tüüp käe üles ja tahtis midagi väljendada. Vägi küsis: “Jah, sõdur- mis mure sul on?“. Sõdur vastas: “Noor Lopp, kas oleks võimalik enne vetsus ära käia, hirmus häda on?“. Jaoülem mõtiskles hetke ja ütles: “Ei, praegu ei ole aega, loendus kestab umbes kümme minutit, peale seda läheme terve rühmaga, kannatad senikaua ära.“ Seejärel marssisime me rivistusele. Või noh- mis marssimiseks seda läbisegi sammumist, mis esimesel päeval toimus, ikka nimetada saab.
