Kallis külaline

Mulle meenus praegu üks lugu minu isa kohta. Hoiatus: keegi teist ei saa šokki ja keegi ei naera loo lõpus, eksole 😛

Ühesõnaga, ma olin mingi 8-aastane kui minu isa, kes meist eraldi elas, otsustas mind vaatama tulla. Vedelesin mina ühel ilusal päeval üksinda kodus kui järsku uksekell “Tirrrrrr!!!” helises. Lähen mina uksepeale ja kanäe, kes ukse peal- isa va vandersell, kes mitu aastat kadunud olnud. Järgnes alljärgnev vestlus:

Mina (viisakalt): “Tere!”

Isa: “Tere. Kas Janek on kodus?”

Mina mõtlesin omaette, et “Ahaa, vanamees üritab peent nalja visata. No ma viskan siis vastu”. Ütlesin talle vastu:”Ei ole!”

Isa: “Kus ta siis on?”

Mina mõtlesin, et näe, läheb naljaga veel edasi kaasa. Okei, ega ma lahjem mees ei ole. Vastasin: “Läks õue mängima”

Isa: “Ahsoo…Aga kes sina siis selline oled?”

Mina juba hakkasin kahtlema, et äkki ei olegi miski nali. Aga ütlesin ikka igaks juhuks, et kui on nali:”Ma olen tema sõber, ootan teda siin…”

Isa seepeale: “Ahaaa…no ole siis hea poiss ja ütle Janekile, et tema isa käis siin”

Ja selle lause peale tema läinud oligi. Mina muidugi hämmingus, et “vist ei olnudki nali” 😀

Advertisements
Eelmine postitus
Lisa kommentaar

2 kommentaari

  1. mulle meeldib kommentaar..(viisakalt)!! see on hea märkus, ma manasin situatsiooni endale juba silme ette..

    Vasta
  1. Väikelapse ära kaotamine on tegelikult lihtne « Janke “Välgatused”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s