Vana ja hoolikalt varjatud retsept aastast 1995
Eelmises tunnis: kuidas teha vahelt üks salaviin ja sellega ennast ühele sünnipäevapeole pressida (ilma kutset saamata, kusjuures) ning kuidas sellesama salaviinaga sealt ära tulla.
Asume siis tänase tunni kallale. Vajaminevad produktid: 1. Natuke raha või asendusainena tühja taarat, millest raha teha 2. Õlut 3. Salaviina 4. Koorimata kartulit 5. Liha 6. Vähenõudlikku seltskonda, kes degustatsiooniga tegeleks
Valmistamine: Nagu mäletate, siis viimases loengus peatusime selles kohas, kus mina ja Töll väsinuna magama läksime, plaaniga hommikul taarat viia ja Gambrinuse õllekasse minna.
Niisiis, ärkame hommikul kl 10 paiku, kogume endid vähe ja läheme keldrisse, rebime paar kartulikotitäit pudeleid, mis sinna jäänud oli ja asume teele Silla poe poole, kus asub lähim taarapunkt. Ahjaa, liitrise salaviina, millest juba juttu eelnevalt oli, võtame ka kaasa.
Taara viidud, seame sammud Pärnu kesklinnas asuvasse Gambrinuse kõrtsi- seal oli tavaliselt hea hinnaga õlle ja normaalne seltskond. Aeg-ajalt jäi baarimees küll sellega vahele, et ta laudade pealt ärakorjatud õlleklaaside sisu tagaruumis kokku valas ja siis selle “uue õllena” kliendile lauda tõi, aga- mis siis, eksole 😉
Niisiis, jõuame Gambrinusesse ca.11.30 ajal ja kuna pead on eelmisest päevast juba kenakesti valusad, loodame seal ka esimesed kiired õlled teha. Aga oh seda rõõmu ja õnnistust suurt: astume kõrtsi sisse kui näeme järgmist pilti- Gambrinus on täis väikseid lapsi, kõige ees istub jõuluvana kostüümis tegelane, kes parasjagu lastelt küsib”Lapsed, kas te teate, kes ma olen?”, mille peale lapsed kõik kooris hüüavad:”Jaaaaaaaa….!!!”.
Apppiii!!!! See on meie väsinud vaimule ja nõdrale kerele sel hetkel liig, mis liig. Mida siis teha? Astume kõrtsist kurvalt välja, peame kiire salaplaani ja otsustame liikuda Väikesesse Klausi. Huh, küll maitseb hea. Seal me tiksume maailmavalusaid probleeme läbi arutades õhtuni välja.
No a`kaua su rahakott ikka kallist (ca.5 krooni kann ikkagi) õlut osta jõuab- ühel hetkel saab ju otsa. Otsustame, et liigume edasi eriti punkrokk- kõrtsi nimega Koopaott. See on 95-ndal aastal üks selline koht, kus igatsugu untsantsakaid ja muid imelikke tegelasi koguneb ja mille baarmenideks olid endised vangid.
Najah, meie plaan on selline: minna kohale, leida keegi tuttav, kes viinale pealekat ostaks ja seda salaviina seal salaja lahendama hakata. Mõeldud, tehtud! Läheme kohale, leiamegi tuttava tüübi, kes on samas ka käsi sealsamas viina lahendama ja kes meile siis mahla välja ostab.
Kuskilt lauast saame ka viina jaoks klaasi. Valame klaasi viina täis ja hakkasime jõmisema. Kõik on tore ja kestab umbes paarkümmend minutit kuni baarimees midagi kahtlustama hakkab. Tuleb siis selline poksija välimusega turris tüüp meie lauda ja küsib meid altkulmu põrnitsedes kurjal häälel:”Mis see siin klaasis on?”. Ise osutab viinaklaasile.
Kiire reageerimisega tüüp, nagu ma alati olen olnud, vastan kivist näoga:”Ah see? See on vesi!”, mille peale Töll võtab sellesama viinaklaasi ja tuimal ilmel sealt mekib, laksutab keelt ja ütleb:”On jah vesi!”.
Assaaa krt, kus baarimees saab arusaamatul põhjusel vihaseks, rebib Töllil kratist kinni ja hakkab teda välja tassima. Meile mahla ostnud tüüp hakkab kohe nutusel ilmel põdema ja mind äraminekule ärgitama. Mina mõtlen, et “Krt, klaas alles poolenisti viina täis, seda küll siia ei jäta” ja võtan klaasi kaasa.
Väljas saab Töll parasjagu baarimehelt hüvastijätuks kaasa manitsussõnu stiilis “Et ma teid siin enam kunagi ei näeks” ja kinnituseks veel jalaga persse ka… 😀 Huh- hea et meil niigi läits. Jällegi mure, et mida edasi teha.
Aga kas sa näe- esimese nurga tagant tulevad meile vastu kodanikud Kukk ja Kase (auväärse žürii poolt aastal 1995. Pärnu linna parimaiks lakkekrantsideks valitud kodanikud), kellel ka mure on, et mida edasi teha.
Otsustame koos, et läheme Tölli juurde tagasi ja lahendame seal meiega 24h kaasas käinud peaaegu terve lirtsuse viina ära. Kukk+Kase omavad ka veel ühte teist endaga kaasas, seega- varustatus tundus päris hea olevat.
Aga et Tölli helikopteritega võitlev vanamees kontvõõraste peale väga ei kurjustaks, otsustame, et Kukk+Kase on kaks Saaremaa tüüpi, kes bussist maha on jäänud, heh heh… 😛 Kohalejõudes korgime joogid lahti ja valame välja.
Töll küsib, et kas me süüa tahame. No miks krt me siis süüa ei peaks tahtma kui päev on pikk olnud ja suurt midagi saanud ei ole. Töll ütleb, et “Oolrait, meil kapis jõulude tarvis ostetud liha- ma praen teile siis liha ja keedan kartuleid, saame ka jõulurooga süüa”. Einoh, mis meil selle vastu saaks olla…
Serveerimine: Mõni aeg hiljem saabki Töll oma piduliku jõuluroa valmis. Tuleb ja tõstab meile taldrikute peale valmis. Meie vaatame valminud rooga kahtlustav-uudishimulike pilkudega, sestap et valminud roog näeb välja nagu kasvama läinud puder.
Ei ole seal päris hästi aru saada, kas on tegu mingisuguse halli kruubipudru, ellu ärganud paaripäevase sousti või millegi muu sarnasega. Aga- mis siin ikka pikalt arutleda, kõhud on tühjad ja seega kiirelt toidu kallale.
Meenutagem eelmistest tundidest õpitut- sellistel puhkudel tuleb kiiresti ja võimalikult palju süüa, sest kauaks seda tavaliselt ei jätku. 😛 Najah, asun mina siis sööma ja mõtlen ise, et “Krt, imelikult maitseb- justkui oleks liha maitset tunda. Oot, misasi see mul siia hamba alla on jäänud ja natuke nagu krõmpsub?”
Hakkan siis lähemalt uurima ja avastan karulikoore. Küsin Tölli käest, et “Kuule, kas see on kartulikoor?”. Töll ei vaata isegi minu poole kui vastab: “Jaah, ma ei viitsinud kartuleid ära koorida, tampisin nad niisama koos koortega sodiks ja valasin ärapraetud väikesed lihatükid koos rasvaga peale…”
Et siis nagu????? Me jääme kolmekesi Tölli suht-koht lolli näoga vaatama, et mida fakki nagu see siis nüüd oli!!!! Najah, a mis teha- söödud sai. Mõni aeg hiljem näeme alljärgnevat pilti: mina, Töll ja Kase lakume köögis viina juua, Kukk magab eestoas diivanil.
Järsku avaneb tagatoa uks ja välja astub Tölli vanamees, kes on selleks puhuks helikopteritega võitlemise lõpetanud, ennast enam-vähem kaineks maganud ja otsustanud, et sellisele mõõdutundetule viinajoomisele tuleb piir panna. Asub meid välja viskama.
Aga noh, kuivõrd kell on juba neli läbi varahommikul, siis tundub, et jõuame esimese hommikuse bussi peale. Ajame Kuke üles ja mis selgub- tüüp on vahepeal ilusasti diivanikatte täis oksendanud, ilusad kartuli-lihatükid kõik raisus nüüd.
Jaah, tõmbame harjaga suurema kraami pealt ära, ülejäänud otsustame ära kloppida. Võtame Kasega katte pealt ja teeme sellele “klopp-klopp-klopp”. Tulemus- kate puhas nagu oleks uuega tegu. Palavad hüvastijätud lahke pererahvaga ja padavai minema.
Kokkuvõtteks: Paar päeva hiljem satun Tölli juurde. Seekord on tal ema ka kodus, kes mind nähes kohe vanduma hakkab “Kurat, käite siin kogu aeg joomas, muud ei tee kui korista teie kuradite järgi. Tassite siia igasuguseid parme, kes isegi viisakalt käituda ei oska- näe, isegi lae olete te täis oksendanud…” Lae täis oksendanud???? Ooot-oot, hoia oma hobuseid tädi, millest jutt? Ahjaa…meenub küll- kodanik Kukk, okse ja “klopp-klopp-klopp…” 😛
Janke "Välgatused" 