Well, hullud päevad said lõpuks läbi. Viimase kümne päeva jooksul rääkisin ma kokku 54 tundi. Loenguid see tähendab siis. Heh, tundus, et organismile (eriti suule) selline liigne jõmisemine meeltmööda ei olnud, mistõttu otsustas ta mulle sellest omal moel märku anda. Nimelt oli mu paremasse suunurka laupäeva hommikuks ohatiselaadse jubina tekitanud. Krdi ahv- tavaliselt annab ta sellest kerge kihelusega päeva peale märku ja ma saan teda kohe miski kreemiga tõrjuda. Seekord vaatas ta, et see nipp ei tööta ning kasvatas ennast mulle sinna magamise ajal. Najah, määrisin möginaga kokku, aga ohatis oli visam. Kasvatas selleasemele kohe uue kõrvale. Na määrisin sellele ka peale, ohatis aga oli kangekaelne kui kümme eeslit ja kasvatas veel kolmanda punni. Määrisin seda ka, nüüd nad siin taltuvad. Loo moraal: ei tasu niipalju korraga rääkida 😛 Üldse mul imelik organism, näiteks kui kellelegi midagi tähtsat ütlemata jätan- midagi sellist, mis hiljem kripeldama jääb- siis sellest annab mulle järgmisel päeval märku valus kurk… Segased lood… 😀
Ja üleüldse: kas juba see, et meile on antud kaks kõrva, aga üks suu, ei tähenda seda, et me peaksime poole vähem rääkima kui kuulama. Peakski nüüd mõnda aega seda tegema.
Janke "Välgatused" 