Kaart

Üldjuhul käib Põvvat Muttar oma igapäevaseid sisseoste Selveris tegemas. Rimisse ei viitsi ta juba seepärast minna, et seal on alati parklakoha leidmisega hirmus vaev. Lisaks on selles poes kõik letid nii kummalise süsteemi järgi paigutatud, et kraami üles leidmine on üks tõsine ettevõtmine. Muidugi- samasuguseid ekslejaid, kes meeleheitel näoga midagi otsivad, on seal teisigi ja tavaliselt palju. Seetõttu käib üks pidev põrkumine ja riiulitevahelises kitsastes vahekohatades üksteisest üleronimine. Kui kõik kraam ikkagi lõpuks käes, siis tervitab sind tohutult pikk kassajärjekord, eriti kella 17.00 ja 19.00 vahel. Jah, niisiis käibki Põvvat enamasti Selveris, kus on teda jällegi teisipidi aastaid terroriseeritud- iga kord küsib keegi naisterahvas temalt kassas “Kas teil partnerkaarti on?”. Ühel ilusal jaanuarilõpu õhtul otsustaski Põvvat, et talle aitab- läks sinna infoletti ja ostiski omale sellesinatse kaardi. Selleks, et kaarti saada, pidi ta ära täitma hirmpika ankeedi- küsiti isikukoode ja telefoninumbreid ja mida kõike veel. Ime, et tervet sugupuud ja majanduslike huvide deklaratsiooni tegema ei pidanud. Äraminekul pisteti kaasa infovoldik, mis pidada sisaldama kõiksugu huvitavat informatsiooni. Põvvat läks koju ja erutusest värisevail kätel hakkas infovoldikut lugema. Ainuke huvitav asi, mida ta teada sai, oli see, et kaarti ei tohi kellelegi edasi anda ja et kassapidaja võib kahtluse korral passi küsida 😀

Järgmisel päeval läks Põvvat oma tuliuue kaardiga jällegi poodi. Kohe uhke tunne oli, kui kassajärjekorras selle kaardi valmis pani- lootis ta ju sellega kassapidajat hellitada ja säästa teda 145-ndat korda päeva jooksul seda kuldset küsimust esitamast. Põvvat võttis kaardi välja, libistas oma hellitava pilgu üle kaardi ja… pidi südamerabanduse saama… Ta pilgutas silmi, hõõrus neid kätega- laksas ka paar korda omale lahtise peopesaga vastu nägu ja vaatas uuesti. Aga ei- muutusi ei olnud selle ajaga toimunud ja ikka ilutses sellel kaardil nime koha peal Põvvat Muttar`i asemel Põvvat Mattar. Põvvat hoidis hinge kinni, et kassapidaja temalt nüüd passi ei küsiks, kuna siis oleks ta kohe esimesel kasutamisel vahele jäänud. Õnneks ei küsinud. Põvvat suundus peale kassast väljumist kohe jälle infoletti, et selgust saada. Infoletis istus eelmise päeva kogenud daami asemel keegi nooruke tüdriklaps. Põvvat näitas oma tuliuut partnerkaarti ja küsis viisakal toonil:”Vabandage, mul mure: ostsin eile teilt siit selle partnerkaardi…aga seal on mu nimi valesti kirjutatud. Kas see on suur probleem?”

Tüdriklapsele tekkis ette selline ehmunud ilme, nagu oleks äsja Rein Lang teda 10 miljoni dollari sissevehkimises süüdistanud. Möödusid pikad sekundid…1…2…3…4…5…6… Põvvat mõtles, et äkki tüdriklaps ei mõistnud, mida talle öeldi või äkki oli tal diktsioon vale. Seetõttu näitas ta veelkord kaarti, kordas eelmist lauset aeglasemalt ja osutas sel korral ka veakohta:”Näete, siin on Mattar, aga mina olen Muttar. U asemel on A, vaat siin…” Tüdriklapse ehmunud ilme andis küll mõnevõrra järgi, ilmselt jõudis ta otsusele, et vist ikka rahavarguses ei süüdistata, aga äkki oli mingi muu patt hingel. Ja jällegi möödusid sekundid…1…2…3…4… Põvvat jõudis otsusele, et ta seisab tüdriklapse juhtme peal. Ta tõstis paremat jalga ja ennäe- tüdriklapse silmi tekkis säde. Põvvat astus terve pika sammu vasakule, mispeale paiskus tüdriklapse suust nagu paisu tagant jutt:””Aa, ei- sellest ei ole küll probleemi. Peaasi, et isikukood ja need andmed seal korras on. Ja kui keegi küsib, et miks nimi vale on, siis võite viidata meie eksimusele. Muidugi, me võime teil kaardi välja ka vahetada, see võtab aega ainult 5 minutit…” Ja punkti asemel võttis selle jutu kokku tüdriklapse suuuuuuuuur naeratus. Põvvat otsustas selle peale, et jätab selle kaardi omale suveniiriks… 😉