Eesti Kaitseväe legendid- kolmas osa

Kui kahel eelmisel korral rääkisin tunnimeestest ja mingitest kurat-teab-mis-värvi barettidega ameerika eriväelastest, siis täna räägin ma kahest praeguseks juba legendiks muutunud loost, mis toimusid aastatel 1996 ja 2000. Märksõnadeks “köögitoimkonnas olev leitnant” ja “snaiprioht”.

1. Köögitoimkonnas olev leitnant. Ühel ilusal juunikuu päeval sai väeosa tuliuute ja kasutamata noorsõdurite näol täiendust. Noorsõdurid nagu noorsõdurid ikka- ehmunud, segaduses ja osad neist ka tõsises pohmas. Esimene päev möödus linnutiivul kuna varustust vaja välja võtta, juuksed vaja maha ajada, seljakoti pakkimist ja ka riidesse panemist vaja õppida, aahhh hunnik asju… Et elu meelakkumisena ei tunduks, saivad nad kõik iga tegevuse eest jaoülematelt ka mitmeid kordi sõimata. Nõrgemad mehed olid nutma puhkemas, ülbematel meestel oli käsi rusikasse tõmbumas, pohhuistidel oli pohhui. Enne lõunasöögile minekut räägiti meestele muuhulgas: “Sööma läheme alati terve rühmaga ja rivikorras. Üksi keegi ei tolgenda ringi. Keegi sööklasse munema ei jää- sööte kiirelt ära ja marss välja rivvi. Kurat, unustage ära mingisugune 32 korda suutäie mälumine, täna on veel palju teha. Viimane mees, kes laudkonnast söömise lõpetab, tõmbab laua ka lapiga üle. Tai pohh kui keegi sitase laua endast maha jätab…” Oolrait, ega see raketiteadus ei ole, ikka jääb meelde. Ja nii see päevake veeres. Ühel ilusal hetkel avastas noorsõdur Ülu Kurkull, et kõht hakkab na tühjaks minema. Hetk tundus soodus ka olevat ja söökla oli kasarmust umbes 10m kaugusel. Nii ta otsustaski, et läheb käib söömas ära. Üksi. Mismõttes rivi korras ja kambaga? Perse, “a man`s got to do what a man`s got to do”, eksole? Sõdur läkski, võttis toidu ette ja istus ohvitseride lauda. Seal istus juba ees väeosa korrapidaja, auastmelt leitnant. Nii nad seal sõid nagu vanad viielised. Noorsõduri peas olev hallollus meenutas talle, et sööma peab kiiresti ja seda ta tegigi. Lõpetas söömise enne leitnanti. Seejärel tõusis ta püsti ja ütles leitnandile “Kuule, sa oled viimane, tõmba siis laud ka puhtaks ja jookse välja rivvi, et me sind ootama ei peaks”. 😛

2. Snaiprioht. Kõikidele sõduritele õpetatakse, et “metsas kulpi ei lööda, auastet vormi peal ei kanta ja üleüldse pannakse oma varustus selliselt, et vaenlase snaipril vaadeldes aru ei oleks saada, kes seal rühmas on ohvitser-allohvitser ja kes niisama sõdur.” Ühesõnaga- pidev snaiprioht. Ja kurat, kes see ikka tina tahaks saada… Mine pärast reisile ja lennujaama metallidetektor hakkab selle pisikese kuuli pärast sinu perses vinguma. Navat, ja nüüd ongi tegu suure väliõppusega: kõikidel näod kenakesti maskeerimisvärviga ära meigitud, kiivri peale on okstest-samblast ilus soeng tehtud, vorm kenasti triigitud-pressitud ja kõigele sellele veel lisaks nagu kirss tordi peal kehtib veel ka lahingolukord. Keset kibedamat minekut satuvad metsa vahel vastamisi reamees ja leitnant. Kohakuti jõudes lööb sõdur vastavalt määrustikule kenasti leitnandile kulpi (nimetatakse ka tervitamiseks ja au andmiseks) ja tahab edasi marssida. Leitnant saab tigedaks ja käratab sõdurile: “Sõdur, mida te teete? Kas te ei tea, et metsas ei tervitata?”. Sõdur vastab selle peale tuimal ilmelt: “Tean ikka. Ma lihtsalt kontrollisin, ega snaiprit siin piirkonnas ei ole!”. 😛

Advertisements
Lisa kommentaar

4 kommentaari

  1. Arf

     /  11. nov. 2008

    Sööklast veel. Arvan, et juhtus see asi isegi samas kohas, aga mõningad aastad hiljem. Nimelt oli väeosa kõikse suuremal pealikul kombeks kanda välivormi ülemist nööpi kinni. Nagu noorsõduridki. Ka muud tunnused, mis teda noortest eristasid olid mõningal juhul puudu. Selline kiilakas ka veel. Hästi säilinud 🙂

    Olid siis uued noored tulnud. Egas kõik ei tea, et “võllide laud” asub eesmises ruumis. Istub siis üks nooruke sinna lauda ja asub isuga sööma. Mingi aeg küsib siis suu pealik noore käest, et kuidas on? Kas palju nussitakse? (sõnastus vist oligi nii). Noor kohe vastu, et enam vähem. Veidi nussi on, aga kannatab ära.

    Mingi versioon on veel selline, et teadmatuses noorsõdur küsis suure pealiku käest, et miks ta võllide lauas sööb :D.

    Vasta
  2. Arf, sa oled täiesti koha tõepoolest ära tabanud. Tõepoolest on siinsamas ka sinu kirjeldatud lugu juhtunud 😉 Aasta oli tõenäoliselt 2001-2002 paiku 😀

    Vasta
  3. Arf

     /  11. nov. 2008

    2002 siis

    Vasta
  1. Tähelepanu blogija- “suur vend” monitoorib sind! « Janke “Välgatused”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s