Eesti Kaitseväe legendid- neljas osa

Kui eelmistes osades said läbi käidud tunnimehed, kurat-teab-mis-värvi-barettidega Ameerika eriväelased ja kohalikuks legendiks muutunud lood, siis täna räägin ma kahest sõjaväe kohta käivast naljast, mis vanades lahinguratsudes ikka elevust on tekitanud. Märksõnadeks “seersant ja müts” ning “rong see sõitis…”

1. Seersant ja müts. Noor seersant kõnnib mööda kasarmut, veri teotahtest püksis pakatamas. Hirmsasti tahaks oma riiki sel ilusal päeval teenida. Aga kuidas sa seda ikka paremini teed kui mitte sõdurit kasvatades, eks? Nii otsibki ta kedagi, kellele oma kogemusi ja tarkust edasi anda. Ahaaa- näe, sealt tulebki sõdur, ilmselgelt kasvatamata. Seersant peatab sõduri ja valju artikuleeritud kõneviisi (mida mõned asjatundmatud ka karjumiseks nimetavad) kasutades käratab: “Sõdur kurat- miks mütsiga?”. Sõduri näost on näha, et juba talle seersandi kasvatus-õpetlikud sõnad mõjuvad ja ta koristab kiirest mütsi oma peast. Rahulolev seersant läheb edasi ja ei jõua ennast ära kiita. Tulles mõne aja pärast tiiruga tagasi näeb ta sedasama sõdurit vastu tulemas. Seersant leiab, et tal on sõdurile veel nii mõndagi öelda ja valju artikuleeritud kõneviisi kasutades käratab: “Sõdur kurat- miks ilma mütsita?”. Sõduri hämmingu näost on näha, et ta on taaskord aru saanud, kui vähe ta maailmast teab ja kiire liigutusega paneb ta mütsi pähe.

Rahulolev seersant läheb oma kantseleisse, kus ootab teda ees õppetundi pealt näinud vana paks veebel. Veebel peab oma pühaks kohuseks noort seersanti vähe juhendada ja temaga oma väärtuslikke elukogemusi jagada: “Kuule seersant, mis sa nii labasel moel sõdurit kasvatad. Kutsu ta parem enda juurde ja saada ta vee järele. Kui toob sulle tavalist vett, siis küsi, miks gaseeritud ei toonud. Kui toob gaseeritud vett, siis küsi, miks tavalist ei toonud.” Seersandi silm lööb vaimustuses särama, sest midagi nii geniaalset ei ole ta elu sees kuulnud. Kurat, kus ikka inimese elukogemus loeb, ehhh…

Nii kutsubki ta eelpoolkohatud sõduri enda juurde ja ütleb nõudlikul toonil: “Sõdur, mine too vett!”. Sõdur on asjalik ja küsib vastu: “Härra seersant, kas gaseeritud või tavalist vett?”. Seersandi näost on hetkeks näha mõistmatust. Sõdur loeb mõttes vaikuses mööduvaid sekundeid…üks…kaks.kolm…neli…viis… Seersandi kõvaketas hakkab suurest ragistamisest kärssama. Lõpuks käratab ta valju artikuleeritud kõneviisi kasutades sõdurile: “Sõdur, kurat- miks jälle mütsiga?”. 😉

2. Rong see sõitis… Ühel ilusal kenal päeval lähevad parv Ohvitsere ja kari allohvitsere komandeeringusse. Sõit toimub rongiga. Rongijaamas minnakse kassasse ja ohvitserid kui härrasmehed, ostavad igaüks endale pileti. Allohvitserid kui härrasmehed, aga samas ka nupumehed, ostavad kamba peale ühe pileti. Ohvitserid on sellisest liigutusest küll hämmingus, kuid ei ütle midagi. Ja nii nad sõidavad selle rongiga seal- piilupart juhiks ja kari muidu pudulojuseid veel vagunites laiali. Mõne aja pärast ilmub vagunisse konduktor (mingi kiisu vist), kes ilmselgelt oma kohalviibimisega mõnusat reisiatmosfääri rikkuda tahab. Allohvitserid siirduvadki seda tegelast nähes nagu üks mees WC poole. Kohale jõudes lukustavad nad endid kõik koos ühte kabiini. Ohvitserid ulatavad kõik omad piletid konduktorile, kes neile magusasti naeratab. Hiljem jõuab konduktor WC-ni, koputab allohvitsere sisaldava kabiini ukse peale ja nõuab piletit. Ukse alt libistataksegi talle üks. Selge- kiisu on rahul.

Nädal hiljem tulevad parv ohvitsere ja kari allohvitsere komandeeringust tagasi. Taaskord on vaja pileteid osta. Sel korral tahavad ka ohvitserid nupumehed olla ja ostavad ka kamba peale ühe pileti. Aga allohvitserid on veel suuremad raketiteadlased olla ja ei osta sel korral üldse piletit. Ohvitserid on jälle hämmingus. Aga jah, nii nad seal siis tuhisevad kodu poole. Ajahetkel X tuleb reisijaid jälle konduktor piirama. Ohvitseride parv lendab kiirelt WC kabiini poole ja pressivad ennast sinna sisse. Seejärele tormab kari allohvitsere sinnasamma ja üks neist koputab ohvitseride kabiini ukse peale ning ütleb nõudlikult: “Teie pilet palun!”. Nupumeestest ohvitserid libistavad pileti ukse alt läbi, allohvitserid võtavad selle ära ja lukustavad ennast kambakesi kõrvalkabiini… 😛

Advertisements
Lisa kommentaar

7 kommentaari

  1. see viimane on tegelikult vana nali ja mitte eesti oma:
    http://www.netjeff.com/humor/item.cgi?file=FreeTrainRide.txt

    Vasta
  2. Hei Kaur! Nagu sissejuhatuseski öeldud, siis tegu on naljadega, mis vanades lahinguratsudes elevust tekitavad. Ega vahet pole, kuskandist nad pärit on. Nii nagu esimese legendi osa juureski keegi kommenteeris, siis kuulis ta seda tunnimehe lugu juba vana veterani käest. 😉

    Vasta
  3. ninataga

     /  18. nov. 2008

    Miks alati on veeblid paksud?
    Ja kui nad ka ennem kompaniiveebliks saamist pole paksud, siis kindlasti lähevad ?

    Vasta
  4. Na egas alati ei ole…lihtsalt üks vana kooli veebel on nooremate kaasvõitlejate jaoks alati “vana paks veebel” 😛

    Vasta
  5. ninataga

     /  18. nov. 2008

    Ma võiks lambist nimetada 4 kompaniiveeblit, kes on VANAD JA PAKSUD 😉
    Ühe “nunnust” pole enam muidugi tänu Afganistanile midagi järgi – aga mul on võimalus seda “nunnut” uuesti turgutada 😀

    Vasta
  6. Ma võin lambist nimetada 34 endist ja praegust, kes on VANAD JA KOBEDAD 😉 Heh heh, kõlab nagu riistapikendusvõistlus praegu 😛

    Vasta
  7. ninataga

     /  18. nov. 2008

    Tõlgi – KOBE ;);)

    Minul pole pikendusele midagi vastu panna 😛 Juuksepikendusi pole kah 😉

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s