Väsinud sõdur, taburet ja soojad kotletid!

sovietkoreaInimene on nii laisk kui tal olla lastakse. No näiteks: sõjaväes on selline mees nagu päevnik (või kasarmu korrapidaja), kelle ülesandeks on kasarmu korrashoid ja info jagamine-vahendamine. Päevnikul on laud ja kui tal veab, siis ka taburet, millel istuda. Kui taburetti ei ole, siis elu päris meelakkumine ei ole- kui vahetus kestab 4-6h, siis seal seismine on ikka paras tripper. Mis sa arvad, millest unistab sõdur, kes peab seisma ja kellel taburetti ei ole? Loomulikult taburetist! Aga millest unistab sõdur, kes võib taburetil istudes kasarmu korda pidada? Heh, loomulikult sellest, kuidas saabastega salaja voodisse ronida sel ajal kui ülemad peale ei passi. Ja millest unistab voodis magav sõdur?`Loomulikult sellest, kuidas mingisugust ablast miisut näppida või viina visata (või ka mõlemast). Ehk kokkuvõtteks: inimene on nii mugav kui tal olla lastakse! Ka mina ja sina loomulikult… 😉 Seepärast ka praegusel ajal niipalju häda ja vingumist kõiksugu kärbete ja muu kräpi üle…

Alljärgnevalt selle kinnituseks üks kirjeldav väljamõeldud (loomulikult) lugu:

“Ühel ilusal õppuseaegsel ajal eksinuvad kaks sõdurit metsa ära. Ilm oli külm ja vihma kallas nagu oavarrest, mistõttu sõdurid saivad märjaks, jalad külmetasivad, kopp oli täiega ees. Polnud ka kopajuhti, keda sihtida. Käisivad, mis nad käisivad, aga ei suutnud kaardi pealt päris täpselt aru saada, kuhu nad parasjagu välja on jõudnud. “Suurt jalutuskäiku” tehes jõudis kätte pime õhtupoolik ja sõdurid nägivad lõpuks oma suureks õnneks tulukest metsa vahelt paistmas. Selgus, et tegu oli ühe taluga. Sõdurid koputasivad uksele, uks avanes ja seal seisis üks taat, kes palumise peale “Peremees, me ei taha mitte midagi muud, kui ainult pool tunnikest ennast kuivatada ja soojendada, siis läheme kohe edasi. Ole ainult hea mees ja näita meile kaardi pealt, kus me asume” mehed ka tuppa lasi. Uuris kaarti ja näitas kätte koha. Sõdurid soojendasivad ennast ahju ääres ja mõtlesivad, et maailm ehk ei olegi see pasameri, kus nemad kahe lillekesena sees ulbivad. Mõne aja pärast kui soe oli kontidesse tagasi tulnud, küsis üks sõduritest taadilt: “Peremees, sul seal kotletid pliidi äärel… Ega sa juhuslikult neid enam ei taha, ausõna- päev otsa pole midagi söönud…”. Taat oli lahke mees ja andis kotletid poistele. Mõne aja pärast küsis teine sõdur: “Peremees, sa oled meie vastu väga lahke olnud, aga… ega sul juhuslikult paari kuive vanu sokke ei ole, jalad na läbimärjad ja varustus ka vettinud?” Taat oli lahke mees ja andis poistele ka sokid. Veel vähe aega hiljem ütles esimene sõduritest: “Peremees kuule, vaatan siin praegu, et sul kena tütar…ega sa…” 😛


Advertisements
Lisa kommentaar

2 kommentaari

  1. Eric

     /  25. sept. 2009

    Eks see ka tõsi ole. Ma oleks ka laisk kui saaks. 😀

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s