Autoga Mehhikos- reisisoovitusi Jankelt

itsa11. Autoga või ilma? Olgem ausad, riik on ikka kuradima suur. Ainuüksi tee Mexico Cityst Yucatani poolsaarel asuvasse Cancuni on ca 1700km pikk. Võrdluseks- Tallinnast Berliini on ca.1500km. Nii et mõtle enne, kas sa viitsid seda maad läbi sõita või lendad kohe Cancuni. Kui arvad, et autoga tuleb odavam see minek, siis tegelikult ei see nii ei ole. Miks? Aga arvuta kokku allpool väljatoodud kütusekulud, teedemaksud ja hotellid ja vaata, mis maksab lennupilet ja nii sa kokku saadki. Muidugi, kolmas variant on veel ka bussiga minna, aga selle kohta ei oska suurt miskit kosta kuna ei viitsinud bussihindu uurida.

2. Rendiauto. Siit ja sealt foorumist sai loetud, et “pole mõtet internetist rendiautot broneerida- kohapealt saab lennujaamast odavamalt”. See võib ju nii ka olla, aga minu praktika kinnitab vastupidist. Vaatasin enne netist hindu ja kui kohapealt uurisin, siis olid kõik ca.1000-1300EEK-i kallimad. Aga kaubelda tasub kuraskitega igal juhul ka kohapeal- lõpuks sain auto 11 päevaks 3300 krooniga (Chevy Monza, konditsioneer, kõik kindlustused ja piiramatu kilometraaz).

3. Vajalikud maakaardid. Enne reisi ostsin Viru keskuse Rahva Raamatust 185EEK-i eest suure Mehhiko kaardi. Ja netist sikutasin Street and Trips nimelise programmi, mis on küll on Põhja-Ameerika tarvis tehtud, aga Mehhiko linnad on kõik kenasti peal. Kui seda progejuppi mu rüpperaalis poleks olnud, siis eksleks vist senini nendes kuradi agulites ringi… juhul kui kohalikud tšutsmõkid meid õnneks võtnud ei oleks, heh heh…

4. Rahavahetus. Eestis vahetasin kroonid USA dollariteks ja MC lennujaamas vahetasin 100USD peesodeks. Ülejäänud vahetasin linnas miskis pangas ümber. Raha vahetamisel tahavad passi näha saada ja selles pangas, kus mina käisin (Banamex) vahetati korraga ainult 400USD-i. Vahetuskurss võrreldes lennujaamaga väga hull ei olnud- lennujaamas vahetasin 1USD=14,95 peesot, linnas sain 1USD=14,97 peesot.

5. Liiklus. Flegmaatiline eestlane võib seal esiotsa ilmselt šoki saada. Esimese asjana pead arvestama, et need kuradi klounid seal tuututavad iga asja peale. Isegi sel ajal, kui sa punase tule taga seisad, tuututavad nad sulle, et “kamoon, mees- 6 sekundi pärast tuleb rohline, mida sa passid!!!”. Kui arvad, et Eestis on liikluskultuur hull, siis see on üsna poisike selle kõrval, mis on seal. Trügitakse kogu aeg ja 90% tegelastest suunatuld ei näita. Suunatuld asendab paljudel aknast väljas olev käsi, mis vehkleb stiilis “anna teed raisk, muidu mõlgin ära”. Eriti hullud tegelased on taksojuhid oma punavalgete Nissan Tsurudega– need tüübid pressivad end vist sentimeetrisest praost ka läbi, ise samal ajal “mekago do puto madre” sõimates. Tänavad on paljuski ühesuunalised ja sellest, millises suunas ristuv tee jookseb, annab pooltel kordadel märku maja nurgale vildika või värviga joonistatud nool. Kui noolt ei ole, siis vaata, mis suunas tänaval pargitud autode ninad on. Sellest, kes kellele teed peab andma, ma lõpuni päris täpselt aru ei saanudki. Enamasti seal anna teed märke ei ole ja kas paremakäe reegel ka seal pädeb või mitte- kurat, ei tea, ei saanudki lõpuni aru 😀 Võibolla on nii nagu USA-s, kus teed antakse sellele, kes esimesena ristmikule jõuab. Igatahes tasub silmad lahti hoida ja ettevaatlik olla. Valgusfooride juures on igat sorti aknapesijaid ja muid kaupmehi, kaas arvatud klounid ja tuleneelajad, kes sult raha üritavad välja mellida. Keegi lohistas isegi oma ratastoolis vanaisa seal masinate vahel, et raha kerjata. Liiklusmärke ei tasu lõpuni usaldada kuna neil on kombeks sind mingi maani juhatada ja siis lihtsalt ära lõppeda. Nt. näitab silt “aeropuerto” tükk aega enne lennujaama, siis jõuad sa teeristini, millest saab ainult paremale või vasakule. Aga kuspool on lennujaam? Selle pead ise välja mõtlema. Üsna tavaline liiklusmärgisüsteem. 😀

6. Teede seisukord. Sama nagu Eestis enamasti. Kiirteed on päris heas korras, mõnes kohas on vähe kahtlane. Samas väljaspool kiirteid sõites võtab kõvasti sinu hoogu maha see, et igas külas on terve hunnik “lamavaid politseinikke”, mida eelnevalt tähistavad märgid kirjaga “Topes”. Ja need politseinikud seal on kuradima kõrged. Üsna tavaline on, et kuuled oma masina põhja või sumparit vastu seda kolisevat. Iga politseiniku juures on valves terve pesakond kloune, kes kohe sulle peale lendavad ja kõiksugu kraami müüa pakuvad. Õhtuti passivad needsamad tegelased nende hüpekate juures lootuses, et keegi oma masina sinna vähe sodiks sõidab, siis on hea kohe kallist teenust osutada. Tasub arvestada, et väljaspool kiirteed kulub sul nende tõkete pärast palju aega, seega tasub arvestada 400km tee peale kuskil 8-9h. Ja need tõkked peedistavad ka lõpuks kõvasti, eriti kui neid külasid on palju või kui nad sellised pikaks venitatud vorstid on, kus iga 200m tagant tõke on.

7. Teedemaksud. Teedemaksud sõltuvad osariigist ja olid minu reisi ajal vahemikus 12-150EEK-i. Mexico Cityst Cancuni ja tagasi võid sa arvestada kokku ca. 2000EEK-iga, mis kuluvad teedemaksudele. Selle üldsumma võid kohe arvetsada omale kuludesse kui planeerid autoga sinnakanti tuuritama minna. Tasulised teed on kõik kenast sellel Rahva Raamatust ostetud kaardil ka peal, seetõttu annab neid ka vältida. Samas tähendab see sinu jaoks mööda külasid kooserdamist ja ajakadu.

8. Autokütus. Võrreldes Eestiga on kütus nii odav, et vala või maha. Sõltuvalt osariigist maksis see ca.6.50-7EEK-i liiter. Tundub, et seal on ainult üks suur kütusefirma, Pemex. Selle tanklaid on kõik kohad täis, aga soovitan kasutada taktikat “pool paaki järel, tuleb tankida” kuna vahepeal võib juhtuda, et ca 100km jooksul ei kohta sa ühtegi. 3400 läbisõidetud kilomeetri kohta kulus meil kütuse peale 1600EEK-i, aga pane tähele, et autoks oli ka Economy klassi kuuluv Chevy Monza.

9. Hotellid. Enam-vähem kohtade hinnad algavad 300EEK/öö eest piirimailt. Aga soovitan alati enne kui raha ära maksad 1. tuba üle vaadata 2. hinda alla küsida. Tuba tasub kindlasti üle kontrollida, vastasel korral võid sa sattuda sellisse urkasse, kus isegi prill-lauda potil peale ei ole nagu meil korra juhtus 😛 Ja mida lähemale turistilõksudele Yucatani poolsaarel, seda rohkem tasub kaubelda. Muidu virutatakse sulle näkku suvaline hind. Osades linnades on teede ääres motellid, mis pakuvad öömaja kuni 12 tunniks ja sealt saad sa luks-sviidi koos mullivanniga ca 400EEK-i eest. Küll aga pead seal kauplema, et sa sama raha eest võid 12h asemel nt 16h olla, muidu visatakse sind kl 7 hommikul välja. Ära imesta kui ka päris nooblis hotellis pirakat prussakat või väikest sisalikku kohtad- meie nägime neid vähemalt neljas üsna korralikus hotellis. Turismilõksudes küsitakse enamasti ca.1000 krooni öö eest- mida merele lähemal, seda kallim. Kui tipphooajal satud või nädalavahetusel, siis väga kaubelda ei saa- seal turiste ju maailm, kohalikku klouni väga ei näegi, ainult valged kõik. Mis omakorda tähendab, on nõudlust on küll ja veel. Isegi kuradima bambushüti ees, mis sisaldab ainult voodit, küsivad nad 400EEK-i. On ära tabanud, et tavalise turisti jaoks on see ju tohutu eksootika- magada bambushütis otse Kariibi mere ääres, heh heh… 😛

10. Inglise keele oskus. Nah, ega nad ikka ei oska küll. Seal turistilõksudes ehk veel kuidagi, aga mujal on enamasti sitt leivakotis. Vehi kuidas tahad, aga ka söögi tellimine on paras koomusk. Isegi kui ta sulle inglisekeelse menüü toovad, ei tähenda see, et ta ise sellest midagi aru saab. Ja nii võibki juhtuda, et kui sa eraldi mainid “no chilli, no spicy”, saad sa ikka üliterava portsu ja teenindajalt küsimise peale lause “aga toit ei olegi vürtsikas, kaste seal peal on”. Jeah, ja kaste on üle terve selle portsu… 😉 Seega- osta parem poest 50-krooniga miski vestmik, suudad vähemalt küsida “Donda este el bano?” ehk maakeeli “kus teil peldik on?”.

11. Rannad. Sõitsime läbi peaaegu terve Yucatani poolsaare Kariibi mere äärse otsa ja Mehhiko lahe äärse otsa. Kariibi mere ääres on meri ilus, puhas ja sinine. Rannad on ka väga ilusad. Partaku tahetakse seal iga asja eest raha saada. Õnneks on ka ligipääsu rannale ka ilma hotellist läbi minemata võimalik saada. Aga ka need hotellid ei morjenda väga- rahvast käib seal lihtsalt nii palju, et marsi ausa näoga väravast sisse ja hakka peesitama. Seevastu Mehhiko lahe äärne ots on selline, et mõistlikku randa meie seal ei kohanudki. Olid mõned sellised väikesed rannakohad küll, aga suuremad asjad mitte. Kohalikke seal eriti ujumas ei näinud ja kui ka olid, siis ainult riietega. Vesi oli ka selline nagu meil, kergelt rohekas. Nii et kui mõnusasti bailatada tahad, siis Kariibi meri on oluliselt parem kui Mehhiko lahe äär.

12. Vaatamisväärsused. Püramiide ja vanu indiaanlaste linnu on igal nurgal, ei jõua kõiki ära vaadata. Ja ega ei viitsi väga ka… Ise käisime 3-4tk neist läbi, sealjuures ka maailmakuulsa Chichen Itza, aga lõpuks viskas üle- kivi on ju kivi, kaua sa teda ikka vaadata viitsid, liiatigi kui nad enamjaolt üsna ühesugused on. Üks lihtsalt suurem kui teine. Minu soovitus on, et mõtle enne enda jaoks välja, mida sa õigupoolest külastada tahad ja siis mõtiskle edasi, et kus ja mismoodi. Arvesta sellega, et igal pool tahetakse sissepääsu tasu, mis üldjuhul jääb 40EEK-i kanti, Chichen Itzas tahetakse saada ca.100EEK-i. Ja muidugi tahavad nad veel ka parkimise eest saada, aga enamasti on võimalik paarsada meetrit eemale tasuta parkida.

13. Muud hinnad. Mida lähemale turismilõksule, seda vähem näed sa kinnitatud hindu. Ja kus hinda küljes ei ole, seal öeldakse sulle küsimise peale nii suur number kui esimese hooga pähe tuleb. Nt. küsiti meie käest viinamarjade kilohinnaks 60 krooni, heh heh. Krt, kodumaal ei näe ka nii kallist viinamarja. Igatahes, sinu asi on muudkui kaubelda. Soovitan kauplemise aja rahatähte mitte käes hoida. Meil oli korra käes 20 peesot ja veepudeli hinnaks öeldi raha nähes kohe ka 20 peesot. Muidu tavaliselt on selline 10 peeso kanti. Hindu on võimalik kordi alla kaubelda- nt kukkus ainuüksi sõnapaari “Nõu-nõu” peale Tulumis hotelli hind 1500 peesolt 600 peale. Muidugi, lõpuks nülib see pidev kauplemine su aju täiega ära nii, et heameelega lähed poodi, kus hinnad küljes. Kuigi ka seal saad hinda alla kui jageleda viitsid… 😉 Aga- riiete hinnad on oluliselt odavamad kui meil, nt. Lee teksapaar ca 300EEk-i. Toidu hind restoranides ja poes enamvähem sama.

14. Tänavakaupmehed. Need on ühed tüütud putukad, ei lase sul välirestos süüa ka, muudkui käivad ja üritavad sulle oma kraami kaela määrida. Mõni on nii tüütu, et ei tahagi ära minna. Teinekord on lihtsam mitte väljas vaid sees süüa. Ja käib neid seal palju-palju, igalühel pamp või kast seljas. Kui midagi neilt ostad, siis pea meeles, et kauple omale hea hind.

15. Niisiis, kas minna auto või lennukiga? Mina jõudsin reisi lõpuks seisukohani, et kui sa niisama tahad rannas lesida, bailatada ja seal Yucatani poolsaarel olevaid vaatamisväärsusi vaadata (neid on seal hulgikaupa: vanad linnavaremed, püramiidid, cenoted, matkarajad jne), siis hoia aega kokku ja mine lennukiga. Tuleb ka odavam. Auto võid igalt poolt rentida. Niisama Mexico Cityst kuluva sõiduaja saad palju otstarbekamalt ka koha peal ära kulutada.
AGA, kui sa soovid Mehhikoga põhjalikumalt tutvust teha, siis mine kindlasti auto või seljakotiga. Sel juhul pead muidugi arvestama, et 2 nädalat on kuradima lühike aeg selleks, et ilma päevi autoroolis veetmata midagi näha või korralikult puhata.

Advertisements
Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s