Lõik tulevasest raamatust

pisPeale kasarmus toimunud loendust, mis lõppes kuskil 20.50 paiku, kästi meil joped selga panna ja kasarmu ette ennast rivvi säädida. Kui see tehtud, tuli jaoülem Vägi rivi ette ja ütles, et nüüd läheme väeosa õhtusele rivistusele. Seepeale tõstis minust kaks rida eespool olev tüüp käe üles ja tahtis midagi väljendada. Vägi küsis: “Jah, sõdur- mis mure sul on?“. Sõdur vastas: “Noor Lopp, kas oleks võimalik enne vetsus ära käia, hirmus häda on?“. Jaoülem mõtiskles hetke ja ütles: “Ei, praegu ei ole aega, loendus kestab umbes kümme minutit, peale seda läheme terve rühmaga, kannatad senikaua ära.“ Seejärel marssisime me rivistusele. Või noh- mis marssimiseks seda läbisegi sammumist, mis esimesel päeval toimus, ikka nimetada saab.

Riviplatsil oli hulga rahvast, kõik kenasti rühmade kaupa rivis ja ootasid midagi. Mõne minuti pärast tuli ette keegi, kes ilmselt pidi olema väeosa korrapidaja ja andis käskluse: “Kompanii, valvel! Allüksustel läbi viia õhtune loendus ja tulemustest ette kanda. Vabalt“. Siis hakkasid üksuste jaoülemad ühekaupa korrapidaja juurde minema ja ette kandma. No see võttis ikka mõne minuti aega. Paar rida eespool seisev noorsõdur Lopp pidas samal ajal aga kestvat võitlust pakitseva põiega.  Ta üritas ja üritas kust kinni hoida, aga kaua sa massiga ikka võidelda jõuad kui see peale pressib.  Ja kuivõrd rõhk sees läks järjest suuremaks ning seda välja lasta kuidagi ei saanud, siis ka piin läks järjest suuremaks. Ilmselt tõusis kollane vedelik juba silmadeni ja poleks ka ime olnud, kui silmanurgast oleks ka seda värvi pisar voolama hakanud, mistõttu laulurida “kaua sa kannatad kurbade naeru…” oleks iselaadse tähenduse saanud. Seega- ühel ilusal hetkel noorsõdur Lopp enam kust kinni hoida enam ei suutnud ja lõdvestas omad sulgurlihased. Tulemuseks sai olema üks ilus ja aurav laik tema jalge ümber.

Lopp`iga samas reas seisvad sõdurid panid nimetatud auravat moodustist kohe ka  tähele ja hakkasid seepeale  nihelema ja kõkutama. Vägi, kes seisis rivi ees, käratas: “Tõmblemine jätta!“. Keegi eespool seisvatest noorsõduritest andis poolihääli Vägile ülevaate toimunud õnnetusest. Aga mida sa teed või oled – muuta ei saa seal enam midagi, eksole. Niisiis- vaene Lopp pidi kannatama seni veel kuni kõik rühmad olid ettekande ära teinud, seejärel lauldi veel ka Eesti hümni. Suurepärane kogemus: laulda Eesti hümni täiskustud pükstega…

Tulevase raamatu tegevus toimub 1996. aasta talvel ühes Eesti N. linna X. sõjaväeosas ja kirjeldab läbi huumoriprisma tollaegse Eesti Kaitseväe ühe noorsõduritest rühma tegemisi ühe sõduri pilgu läbi. Kõik, mis seal kirjeldatud, on tõestisündinud lood. Kui keegi taolist üllitist kirjastada tahab võtta, siis andke teada 😉

Advertisements
Lisa kommentaar

5 kommentaari

  1. ninataga

     /  24. aug. 2009

    Sa oled paras pervert ikka …

    Vasta
  2. Ehh? Mispärast?

    Vasta
  3. Nahk

     /  1. dets. 2009

    Üldiselt, ma juba ootan, kuna poelettidelt su üllitise leida võin… oleks tore jõulukingitus esteedist ämmale, mõnele urbaniseerunud linnasaksale või põhikoolis platseeruvale sugulase-mugulasele. Elukutselisest sõjaväelasest isale käraks ka. Ideaalselt, muuseas 🙂

    Vasta
    • Sellega on nii, et “Iga asi omal ajal või nõks hiljem. Tavaliselt nõks hiljem!” Ehk maakeeli öelduna: veel ei saa! 😛

      Vasta
  4. Nahk

     /  1. dets. 2009

    …. ära piparda, anna kätte juba!

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s