Aga kui ülemus enam alluvale lõuga anda ei tohi?

Lebo

Jõuab kohale kompaniijagu t-lasi. T-lased nagu t-lased ikka- lühikesed, tõmmud, rangisjalgsed ja (mõne aja möödudes) paganama lärmakad. Ühekaupa sa neid kooserdamas ei näe, ikka kambakesi. Ei tea, mis puntratantsu sõbrad nad on.

Najah, niisiis- saabub kompaniijagu t-lasi Alguses on tore vaadata, kuidas jõmmid käivad – vaikus majas ja pead maas. Mõtled- “vaat kurat, kus on distsipliin. Mitte nagu siin mõningatel, kes öösiti täis peaga satelliidipanne ümber peksavad”.

Nädal hiljem vaatad- kurat, midagi on nende saabunud t-lastega juhtunud. Ei käi nad enam pead maas vaid käivad nagu ülejäänud vennad ventilaatorid ja muud tuulevurrid siin. Ja juba julgevad silmagi vaadata. Ei tea, mis värk on. Samal ajal näed, et t-laste rangisjalgsed ülemused hakkavad närviliseks muutuma. Ei julge küsida ka, et mis nende õrnu hingi vaevab. Mine tea, võõramaa kombed- ehk peabki nii olema.

Veel nädal hiljem kuuled t-laste liikumist juba kaugelt. Nagu sõidaks nr.7 bussiga Oja tänava lõppu- samasugune võõrakeelne räuskamine juba kaugelt kosta. Mõtled, “WTF? Vennasrahvast ei tohiks siin ju kohata”. Ei kohtagi. Hoopis kari t-lasi on hoogu sattunud.  Lämisevad nagu oma riigis turul oleks. Ime, et veel lette välja ei pane ja kauplema ei hakka. Kohtad ka t-laste rangisjalgseid ülemusi- närvilisus on muutunud depressiooniks. Käsi on rusikas, kulm kortsus. Mõnel ka kulm tõmbleb. Seda enam ei julge uurida, et mis nende õrnu hingi vaevab. Võõramaaa kombed, mine tea…

Samal ajal kohtud ka staažika naerusuise h-lasega, kes söögilauas sind (kui nooremat kamraadi) valgustab. Nimelt pidada t-laste armees olema selline lugu, et alluvale on lubatud peksa anda nii, et alluv vastu lüüa ei tohi. Nah, näiteks- lähed hommikusele rivistusele ja näed, et “Kurat, Ülu Kurkullil nööp lahti! Selge- täna on nööp lahti, homme saapad viksimata, ülehomme tuleb täis peaga kohale või tegeleb muude dekadentlike asjadega. Tuleb hoiatada!”. Ja nii lähed, annad talle paar korda (või nõks rohkem) lõuga ning valju artikuleeritud kõneviisi kasutades karjud ta peale. Seepeale teab Ülu kohe, kuidas asjad olema peavad. Vaat, kus on distsipliin.

Tjah, ja nüüd siis h-lane räägib veel edasi, et kuna siin laagris t-lased neid peksureegleid kasutada ei tohi (kehtivad camp`i reeglid), siis üsna tavaline on see, et rangisjalgsed sõtkad selle üsna kiirelt ära tabavad ja “võtkem õige vabalt…” suhtumise võtavad. 😛

“Kurat, kas me sellist Euroliitu tahtsimegi”, kirjutavad t-laste rangisjalgsed ja kortsus kulmuga ülemused pisarsilmil  iga päev oma roosade kaantega päevikutesse.

Sõduri leidlikkus- abivahend igaks elujuhtumiks

leidlikkusSõduri leidlikkus on üks ütlemata müstiline nähtus. Sõjaväes ei jää vahendite puudumise tõttu kunagi midagi tegemata kui on olemas kasvõi üksainus universaalne vahend- sõdur. Tahate veoautost tanki teha, aga ei ole nii autot kui ka muid vahendeid? Palun väga- kas raske- või kergtank? On vaja ilma naelu, laudu, haamreid jms kraami omamata õppusel välipeldik teha? Milles küsimus: kas prill-lauaga või ilma? Jaah, üsna tavaline on siinkohal muidugi ka see, et ega siis sõdur käsku saades veel ei tea, millist suurt leidlikkust ta omab- seda ütleb talle  tema Väike Võll. Nii ongi tavaline umbes taoline vestlus sõduri ja ülema vahel:

Ülem (kes tahab samaaegselt aega ja ruumi ühendada): “Sõdur, võtke ja kaevake siit kuni lõunani!”

Sõdur (kes üritab selle lausega ülesandest ära viilida): “Hr. Väike Võll, kahjuks ei saa seda ülesannet täita- labidaid ju ei ole?”

Ülem (kellel on poohui, kuidas tehakse, peaasi, et ära tehakse): “Kahjuks meil labidaid ei ole jah, aga milles küsimus- kasutage sõduri leidlikkust. Igatahes, on vaja, et siit kuni lõunani kaevatud saaks.”

Sõdur (omaette mõttes serbo-horvaadikeelseid roppusi loopides): “Just nii, hr. Väike Võll!”

Niiviisi lahendatakse sõjaväes kõik tekkinud probleemid. Mida kogenum on sõdur, seda leidlikum ta on. Näiteks: päevi näinud sõdur teab une pealt, et “ei ole varustust, mida parandada ei anna-järelikult on liiga vähe teipi!”. Samuti teavad kogenud Võllid, et kui tegu on päevi näinud ja kogenud sõduriga, siis võib ta teinekord liialt leidlik olla. Siinkohal meenutabki päevi näinud Võll alljärgnevat lugu (mida silmas pidades ta alati sõdurist veelgi leidlikum olla üritab):

Pandud kord sõdur kartserisse ja antud talle trenni tegemiseks kolm 32-kilogrammist sangpommi. Kartser nagu kartser ikka- 1,5m lai ja 2,5m pikk- ilma akendeta ja suure rauduksega. Kui Võll kahe tunni pärast kontrollima tulnud, mida sõdur teeb, näinud ta, et üks sangpomm on kadunud ja teine on katki. Küsimise peale sai ta vastuseks ehtsõdurliku “aga mulle antigi kaks katkist sangpommi, ühe jõudsin juba korda teha.” 😉

“Vana Sõjaratsu” lugusid võid leida veel ka siit:

Eesti Kaitseväe legendid I osa

Eesti Kaitseväe legendid II osa

Eesti Kaitseväe legendid III osa

Eesti Kaitseväe legendid IV osa

Sokkidest ja juustust

Väsinud sõdur, taburet ja soojad kotletid

Kaks vene libu ja vallutatud väeosa

Pildi leiad SIIT.

Mis juhtub, kui sõdur on oma harjumuse ohver?

s6tkaÜlu Kurkullil tuli pilt tuli ette hetkel kui ta peaga vastu tänaval olevat elektriposti põrkas. Ta vaarus selle peale paar sammu tagasi ja kukkus asfaldile pikali. Kui ta ennast sealt üles ajas, siis ei jõudnud esimese hooga tema alkoholist läbi imbunud ajusse pärale see, kus ja millistel asjaoludel ta parasjagu on. Teise hooga jõudis tema närvisüsteemi kaudu kohale valu, mis oli tekkinud sellest vastu posti tormamisest. Ülu tõusis asfaldilt püsti, vaatas posti, seejärel silmitses ümbrust ja nähes paarkümmend meetrit eemal bussipeatust, otsustas minna ja selle pingile istudes end nö. “maastikul paika panna”.

Pingil istudes hakka ta meenutama, et mis temaga siis õigupoolest sel õhtul juhtunud oli- midagi ju ometigi pidi olema kui ta suure hurraaga lõpuks endale teadvustamata posti ründas. “Hmmm…,” mõtiskles Ülu omaette “kas kõigepealt käisin ma sõjaväekamraadidega Põrkleva Mao kõrtsis??? Ei, sinna jõudsime me hiljem…alustasime ju Liibuva Neitsi trahteris, jajah! Niisiis, Neitsi juurest Mao juurde… seal sai lauldud… Ooot, kurat- aga miks neid sõjaväekamraade seal täna nii palju oli? Ehhh…na ju olid nad siis linnaloal nagu mina. Aga paganas, kas ma ikka olen linnaloal? Ei tule nagu meelde. Oot ma vaatan rahakoti vahele, seal peaks linnaloa paber olema.”

Ülu vaatas rahakotti, nägi seal sularahajäägina viiekroonist ja… rohkem mitte midagi. Linnaloast polnud seal lõhnagi. See tegi Ülu nüüd juba murelikuks- kuidas siis nii, et temal, distsiplineeritud ajateenijast sõduril on tähtis dokument kadunud. Ülu mõttelõng keris samal ajal aga edasi: “Huvitav… siin vahepeal oli ju plaan, et peaks hüppesse minema- äkki ma siis olen hoopis hüppes praegu. Kurat, aga siis peab ennast ju kähku kasarmusse tagasi venitama, muidu jään hommikul vahele. Mis see kell üldse on?”. Ülu vaatas kella ja nägi, et see näitab 3.43. Just paras aeg ennast tagasi vedada. Ainuke probleem selle juures on küsimus “Kus ma õigupoolest olen???”.

Ülu tõusis pingilt ja hakkas oma üle keskiselt purjus peaga maastikuluuret tegema. Selgus, et ta on kahe bussipeatuse kaugusel väeosast- paras maa jala minna. Nii polnudki muud kui pehmed jalad selga võtta ja sik-sak-stiilis jalgsirännakule asuda. Sik-sak ei olnud loomulikult alkoholist tingitud vaid ikka seepärast, et “jälgival vaenlasel” sihtimist raskendada. Ime veel, et roomates ei läinud.

Ajaloohämarusse on jäänud see kellaaeg, millal vapper sõdur Ülu väeosa aia taha jõudis, küll aga on teada, et üle sai ta sealt alles neljandal katsel peale seda kui tänavat koristav vana kojamees talle “pätti” tegi. Valvemeeskonna eest varjatult hiilis Ülu oma kasarmusse, pimeduses leidis ta vaevata enda voodi, võttis riided seljast ja panin need kappi, misjärel kergendunult ohates voodisse kukkudes koheselt magama jäi.

Hommikul ärkas Ülu selle peale, et keegi teda õlast raputas ja midagi küsis. Ülu tegi silmad lahti ja nägi oma rühmaülemat voodi ees seisvat ja midagi uuesti küsivat. “Täiesti perses, magasin vist sisse ja nüüd jäin ilmselt küll vahele” mõtles Ülu ja hüppas voodist nagu vedrust visatud. Võttis rühmaülema ees “valvel” seisangu ja katsus oma ähmas ajuga kiirelt mingit legendi oma sissemagamisele välja mõelda. Rühmaülem vaatas Ülut imestunult ja ütles:

“Ma küsin siis nüüd kolmandat korda- mida sa siin teed?”

“No kas lollakamat küsimust ei saa küsida? Mida teeb ajateenijast sõdur kasarmus?  Aaa, ta vist mõtleb, et miks ma hommikujooksul ei ole. Kurat, peab kiirelt mingi vabanduse leiutama…” arutles Ülu millisekundi jooksul ja väljaõppinud moel vastas:

“Härra leitnant, öösel lõi kõhu lahti, käisin neli korda sital ja ei saanud seepärast hommikujooksule minna!”

Leitnant vaatas Ülut ja tema suu läks kõrvuni. Seejärel hakkas ta suure häälega naerma. Ülu ei tabanud väga hästi seda nooti ja ei saanud aru, mis siin nii naljakat on. Leitnant naeris veel vähe niiviisi, et pisar silmas, siis katsus ennast kokku võtta ja ütles:

“Jah, reamees Kurkull, või õigemini- reservist Kurkull, see on ju väga kena ja südantliigutav, et te ka peale ajateenistust veel kaitseväelaslikust korrast kinni üritate pidada ja ka sõduri leidlikkust tundub teil selliseid vabandusi leiutades jaguvat…aga vaadake, kahjuks pean ma teid siit kasarmut nüüd siiski välja viskama, sest mis teha- juba eile läksite te ju oma kompaniiga reservi. Seega- kohtume kordusõppustel!”

Pildi leiad SIIT.