…esimest korda puutuvad ärksamad noormehed õllega kokku teismelise eas. Nad on seda juba tükk aega eemalt vaadates ihalenud, sestap et suuremad mehed räägivad õlledest pidevalt, teevad õllede kulul kahemõttelisi nalju ja räägivad pidevalt teemal “kuipalju ma eile õllet jõin, täna joon ja kuidas ma homme sellega jätkan”. Mõned viskavad õlle kulul ka rõvedaid nalju, aga need mehed pole eriti au sees.
Alguses ei oskagi noormehed õllega midagi peale hakata. Juba see, et sa üleüldse siiani oled jõudnud, et oma õllega kahekeisi oled jäänud, tekitab mõnes noormehes tohutu pinge. Aga mis teha, kunagi peab sellega ju ühele poole saama. Ärevus on sees, suurt tuhkagi teha ei oska, seetõttu lõpetad selle kannu kiirelt… Mõndade noormeeste seas on väga populaarne oma esimest õlut pimedas teki all mekkida. Hoolimata sellest suurest rahmeldamisest võib ta hommikul siiski kokkuvõtteks öelda: oli päris hea. Nüüd saab ta rinda ette kummi tõmmates oma sõprade ees kelkida stiilis “aga, kus ma eile õlut panin…”. Omavahel öeldes: õllele endale üldjuhul selline joomine ei meeldi….juhul kui teda ennast varem juba joodud on. 😛
Õlle valik ei ole mingi malemäng, et sa võid minna ja lihmaki-lohmaki panna- siin on ikka pikka katsetusperioodi vaja. Mõni õlu on selline kihisev ja susisisev, et niipea kui sa ta avad, lendab teda mitmesse kaarde, eriti kui sa loll teda veel kogemata ka loksutanud oled. Sellist on raske juua, seetõttu nõuab kogemusi. Teine õlu on jälle selline lahja lurr, et olles teda korra mekkinud, rohkem teda ei taha. Sellisele õllele meeldib, kui teda ainult ühes kindlas asendis tarbitakse. Õllesõprade keeles nimetatakse sellist õlle asendit “surnud sitika asendiks”. Nii, nagu ta mekkides seal laua peal pudelisuu taeva poole vahtis, ta sinust sinna ka jääb. 😛 Eriti kehvad lood on liisunud vaadiõllega- see haiseb juba kannus kahtlaselt ja rohkem kui kaks lonksu sa teda eriti ei taha. Selle teisegi lonksu võtad sa õrnas lootuses, et “äkki ma eksisin”. Siis on veel üks sort tumedaid, kangema promilliga õllesid. Need sobivad enamasti maameestele ja seda lihtsal põhjusel- maameestele meeldivad sellised tugevad ja tummised õllesordid… noh, sellised, kes raskele maaelule ikka vastu peavad ja oma tööd ikka korralikult teha jõuavad. Seetõttu tavaline linnavurle ei oskagi taolisest kraamist suurt pidada. Ja siis on seal veel sellised mahedad ja heledad õlled- sellised, mida mekkides sa tunned homersimpsonlikult “Aaaaarghhhhhhhh….” tehes, et just see on see sinu kraam. Sa oled valmis oma õlle-eelistuse üle vaidlema tunde ja selgitama, miks teine sort on kehvem kui sinu oma…
Kui nüüd eriti täpset võrdlust tuua, siis tuleb mainida, et meestel on kergem olla truu oma õllemargile kui oma naisele. Naised ikka vahetuvad, aga sinu lemmikõlu jääb… kui tootja just seda tuunides midagi sellist ei tee, et ta enam üldsegi ei kõlba. Nah, nagu nad raisad Saku Heledaga tegid. AGA-hoolimata sellest, et sa oled oma margi välja valinud, meeldib sulle siiski aeg-ajalt ka teist õllet mekkida. Kas rohkem või vähem- pudel Pilsnerit tavapärase Rocki vahele tundub teinekord päris karastav olevat. Ja mehed mõtlevad sellest asjast nii: “See, et Rock minu lemmikõlu on, ei tähenda ju, et ma elu aeg ainult seda jooma pean. Nii et kui ma vahepeal pudeli Pilkut ära libistan, siis ei tähenda see ju omakorda, et ma oma Rocki õllest edaspidiseks loobun”. Samas: kui tahad näha meest metsistumas, siis mine ja võta tema kannust lonks nii, et sa temalt ei küsi… ja lase tal sellele lonksamisele peale sattuda. Jeah, miskipärast ei meeldi ühelegi mehele, et keegi tema õlut joob, kuigi ise… teadagi! 😀
Mõned tegelased ei oska üldse õllet valida. Peamiselt valivad nad pudeli kuju ja siltide järgi- mida kirevam ja kurvikam, seda parem. Ei tea nad suurt tuhkagi maitsest, lõhnast jms, mis õllest õlle teeb. Nemad joovad õlut sellepärast, et see “purju teeb ja hea on”. Ja neile meeldib oma õllega kiirelt ühele poole saada, et siis kohe järgmine haarata. Sellise pideva margi- või pudelivahetuse tõttu nimetatakse neid “õllemeesteks”. Olgu öeldud, et ise arvavad nad endast kui “maailma kõige paremast õllespetsialistist.” Miskipärast aga ei kipu need kiirelt ärajoodud õlled sellistest tüüpidest suuremat pidama.
Ja lõpetuseks: osav õllejoomine nõuab häid teadmisi teooriast ja loomulikult ka suurt praktilist kogemust. Selleks, et üldse õlut korralikult jooma õppida, tasuks juba alates esimestest mekkimistest alates kuulata mitte ainult seda, kuidas su kõrisõlm üles-alla käib, vaid ka seda, mida õlu sulle samal ajal öelda proovib… olgu siis häälega või nö. “kehakeelt” kuulates. Mis kõige tähtsam- katsu mitte solvuda selle peale, mida see õlle sulle räägib! 😉
Janke "Välgatused" 
3 kommentaari “Noh, kui naisi just õllega võrrelda, siis…”